ehk esimesed valikud ja otsused

Ma olen maatüdruk. Sündinud ja kasvanud metsa sees. Kui kõrvale jätta vanaema ja juba lahkunud vanaisa, kelle maja on üle tee, on lähimad naabrid 1 km kaugusel. Veel mõned aastad tagasi oli vahel mets, aga nüüd nii nagu igal pool mujal Eestis, on intensiivse metsamajanduse tulemusena vahel vaid lageraie langid, kuni 10 aastat vanad noorendikud (pigem lepavõserikud) ja mõned metsa ribalad. Õnneks on minu isa tegelenud valdavalt püsimetsamajandamisega ja nii on kodu ümber oma metsast ring, mis päästab selle lõputu rüüstatud maa nägemisest. Kasvades üles metsas, veetes iga võimaliku ja võimatu aja seal mängides, tundub loogiline, et peale linna ülikoole ja mööda ilma reisimisi, vaatavad pilgud püsiva elukoha leidmiseks ikka maa suunas. Küll aga võttis maale kolimise otsus aega mitu aastat.

Maakohta, kuhu oma elamine rajada, hakkasin otsima juba Lahemaal elades 3-4 aastat tagasi, aga enne jõudsin töö tõttu minna elama tagasi Tallinnasse (samm tagasi, et ühel hetkel edasi liikuda). Kuid jätkasin maakoht otsinguid. Käisin linna lähedal ja Lahemaalgi kohti vaatamas, mingil hetkel laiendasin otsingut ka üle-eestiliseks. Aga iga kord midagi ei sobinud ja tunne polnud õige. Oma vanavanavanemate koha, kus ma olin vaid korra, kaks käinud ja siiski mitte eriti, jätsin otsingute alguses kohe kõrvale kauguse tõttu Tallinnast. See koht ei tulnud mulle lihtsalt meeldegi.

Aeg, mil maale kolimise otsuse lõpuks vastu võtsin, jõudis kätte Indias (veeb. 2020). Oma otsuse realiseerisin koheselt pärast reisi märtsi esimesel nädalal. (See polnud seotud koroona viirusega, reisil olles veel ei uskunud, et vaid nädal pärast tagasi jõudmist on kõik lennud tühistatud ja riik lukus, aga tagant järgi sobis mu ellu väga hästi) Mul oli maale kolimise võimalus olemas oma sünnikodu näol ja seda ma kasutasin. Kolisingi tagasi vanemate juurde edasise plaanita. Ma teadsin, et linnaga on kõik. Ma vihkasin seal olemist, kui tõele näkku vaadata. Ühel hetkel kõik põhjused, miks ma linnas elan, polnud enam piisavad ning mis kõige tähtsam, ma olin viimaks valmis elu usaldama. Seega polnud mul enam vaja detailset plaani, lõputuid ridu eesmärke, vaid olin valmis lahti laskma kõigest, mis linna elu juurde kuulus, ja vastu võtma kõik, mis sellele järgneb. Nii täitsin ma oma soovi esimese etapi – minna maale elama.

Alles maale kolimise järgselt hakkas sündima idee vanavanavanemate koht üle vaadata. Käisin suve keskel kohta vaatamas ja oma metsas matkamas. Jäin ööseks sinna üksinda telkima. Selle kogemuse põhjal jõudsin tõdemusele, et see ongi see kaua otsitud koht, mida ühel hetkel isegi välismaalt sai otsitud. Tõde, et soovitu on lähemal, kui me seda ise otsida oskame, sai sel hetkel ka minu tõeks. Õppisin oskuse väärtustada olemas olevat, sealt kujunes välja kogu isetegemise osa mu elus, olemasolevale uue elu andmine. See rahu ja kohale jõudmise tunne, mis seal olles mind valdas, sai otse tegemisel määravaks. Sellest päevast alates hakkasin oma soove läbi tunnetuse paberile panema ning konkreetsemaks minema, et teha ära järgmine samm oma unistuse täitmise suunas.

Elust 2.sammu tagaplaanil

Hoolimata sellest, et elu saatis mulle sõnumeid vaarisa koha eelistamiseks juba aastaid, ei suutnud ma seda infot varasemalt vastu võtta.

Esimest korda kui see info minuni jõudis, et koht tuleb mu juurde läbi tutvuse, elasin veel Lahemaal. Jalutasin ja otsisin vastust. Siis ei tulnud isegi mõttesse, et see tuttav võib nii lähedane olla. Ei löönud pilti selgeks ka külaskäik Kristiina Raie (jaan, 2019) juurde, kuhu sattusin sõbranna kaudu. Tema luges mu infoväljast, et ma justkui ei osta ise seda maad ega tule see mu tulevase mehe kaudu, sõnum oli väga ebaselge. Aga ta kinnitas, et see kindlasti tuleb õigel hetkel ja ei jää väga kaugesse tulevikku. Samuti kui pool aastat hiljem lasin endale teha astroloogilise sünnikaardi, mille konsultatsiooni käigus sai vaadata üle mõned kõige aktuaalsemad teemad tuleviku võtmes sh krundiga seotu. Ei tulnud sealtki ostu-müügi tehing välja, vaid öeldi, et see koht tuleb kuidagi kellegi teise raha eest. Millele leidsin kiire seletuse, et kuna isa lubas mind krundi ostmisel teatud summas finantseerida, siis rohkem sel teemal pead ei vaevanud. Nii läks sealtki pea aasta, kui lõpuks pusle kokku jooksis.

Huvitav on, et need infoammutamised Kristiina ja astroloogilise sünnikaardi lahti seletamine sattusid ühte aega. Hoolimata sellest, et mul oli juba siis kindel uskumus, et kõik vastused on meie sees olemas, pole vaja kedagi ega midagi (kaardid, pendlid jne), kes meile neid edastab. Aga need kuidagi juhtusid mu teele ning omaette põnev on kogeda, kuidas inimesed töötavad või mis infot suudavad välja lugeda. Nii et, minu jaoks jäid need põnevateks ühekordseteks kohtumisteks ning kinnitasid mu varasemat uskumust. Sest esiteks selleks, et saada tõene vastus, peab suutma väga selgelt küsimust esitada, mis on peaaegu võimatu), kohe kui seal on kerge nüanss valesti, siis saab vastuse millelegi muule. Ja see võib juhatada hoopis valele teele või panna kinni hoidma asjades, millest on ammu aeg loobuda.

Teiseks, kõik vastused, mis puutavad tulevikku on pidevas muutumises. Me õpime midagi, lahendame mõne mustri ning ongi muutus me energias ja sellega ka tulevikus. Kui on siiski soov midagi teadjamatelt küsida, siis kõike seda, mis puudutab muutumatut ehk meie olemust. Ja see osa, mu olemuse kohta, mis on erinevat pidi väljast poolt minuni jõudnud on pea üks ühele sama.

Kolmandaks, kui informatsioon jõuab meieni liiga vara ja me teadvus pole selleks veel valmis või on varasemad õppetunnid ees, mis ei lase meil seda varianti näha vms, siis me ei usu seda või leiame mingi muu põhjenduse, seletuse sellele infole. Nii nagu minagi. Info oli olemas ja küllalt selge, väga loogiline, aga ma ise polnud valmis seda vastu võtma. Mul oli enne vaja paar kändu läbi käia ja õppida ning areneda, et seda näha. Elu on terviklik protsess, me ei saa asju vahele jätta. Aga saame valida, kui kaua me kuskil kännu taga kinni istume. Igaks asjaks on oma aeg. Hetk kui me oleme selleks valmis.

Tagant järgi saab elusõnumeid lugedes näha, et antud otsus oli kõrgemalt poolt toetatud ja on viinud veel lähemale oma unistuste realiseerimiseni- oma koduni maal ja töökohta seal lähedal, et ei peaks enam sõitmisele aega kulutama. Sest nüüd teame, mis märtsis juhtus- riik pandi lukku. Küll aga Indiast tulles ei osanud ma uneski näha, et vaid nädala pärast poleks see lendude tühistamise tõttu enam võimalik olnudki. Minu senini panustatud seiklusreisi- ja -ürituskorraldus suund sai ootamatu pausi, millest kujunes välja ka antud suuna lõpp vähemalt sellisel kujul, aga millest sai alguse metanoia. Ma olin pannud suuri lootusi, raha, energiat just selle 2020 kevad-suve peale ja nüüd oli vaja sellest kõigest lahti lasta. See töö oli ka suureks vabanduseks, miks Tallinna lähedal elamist otsisin, aga ka see põhjus kadus lõplikult ära tänu elule. Lisaks pärast vanast lahti laskmist tulid kohesed sissetulekud tutvuste ja varasema seotuse tõttu loodusvaldkonnaga. Need tööd katsid rahaliselt ära varasema miinuse ja aitasid kasvatada raha uuteks plaanideks. Lisaks maale kolimisega elamiskulud vähenesid tuntavalt, teenuse pakkumiseks vajalikud kulud kahanesid peaaegu 100%, inimeste eest vastutamise koorem vähenes 100%, kulus ka antud tööde tegemisse tunduvalt vähem aega, kui mu varasema üritusplaneerimise puhul jne, seega sain vabalt võtta aega tunnetuspausiks, mille elu oli mulle kandikul pakkunud. Sellel ajal otsisin enda seest vastust küsimusele, et mida ma siis päriselt, seesmiselt soovin ja kuhu edasi sammun. Ma ei tea, kas ma olen otseteel või tupikteel, aga tean, et pean just siin antud hetkel olema oma tööde, tegemiste ja eluga ning saama just selle kogemuse. Ja ma võtan selle avasüli vastu…

Paraku tuleb kõik kännud ise läbi käia ühtegi vahele jätmata, aga see juures saame valida kui kaua iga kännu taga kinni oleme.