Aastal 2020. suvel sai osaleda šamaanitrummi tegemise töötoas Arhailiste traditsioonide keskuses Tõnu Talimaa juhendamisel. See oli väga äge kogemus. Kõik need 2 ja pool päeva koos uute ja huvitavate inimestega ning mõnusas kulgemises. Ööbisime telkides ja saime laupäeva õhtul ka äikest ja padukat.

Protsessist natuke ka, alguses lihvisime puidust trummitooriku sobivaks, värvisime ja hiljem õlitasime selle linaõliga, siis saime lubjavees ligunenud hirve nahad, mida hakkasime töötlema. Iga üks selle hirve, kes pidi meile tulema. Ülejäänud aeg läkski selle hingega koos ühisloomes, et saaks lõpuks üks väekas trumm. Algselt eemaldasime karva ja muud jäägid kraabitsatega mõlemalt poolt, siis pesime nahast välja lubja. Kraapisime veel, märkisime trummi lõike nahale, lõikasime nahaspagette pingutamissüsteemiks, lõikasime välja trummi osa, värvisime selle riide värvidega, tegime vajaliku naha pingutamiseks puitrõnga ja ratta lohvi ümber ja siis läks see kuivama. Kuivamise vahepeal sai sealt veel pinged veega välja masseerida.

Vahepeal vestsime, lihvisime ja õlitasime endale käepideme ja trummi pulga. Trummi pulgale otsa viltisime nuia. Siis ühel hetkel kui trumm oli kuiv, siis sai seda veel lihvida ja õlitada, lasta kuivada ja peenhäälestada. Ja siin enam vähem täpselt nii see valmis saigi. See oli väga äge tunne, kui lõpuks trumm ka häält tegema hakkas. Ja kui mõnus vibratsioon sel on.. Ma olin viimane, kes trummi lõpetas, sest trumm oli kuivamisel aeglane. Natuke jonnakas nagu ma isegi.

Naha kasutamise puhul on mu jaoks oluline, et tegemist on jäägiga. Antud hirve nahad on jahipidamise jääk, mis läheksid muidu lihtsalt metsa viskamiseks, aga trummi tegemise läbi saavad aga hoopis uue elu. Veel sügavamal tasandil šamaani trummi tegemisel, teeb šamaan enne jahile minekut kokkulepe looma hingega, kes enda elu loovutab kõrgema eesmärgi nimel. Samuti naha kasuks räägib see, et nahk on tohutult vastupidav materjal võrreldes kõikide kunstlike materjalidega (sh vegan-nahk ja kunst nahk jne). Nii, et see trumm õigel hoiustamisel ja kasutamisel on pärandatav lastele ja lastelastele ja võib-olla ka nende lastele, kui maailm juurde inimesed veel sel hetkel kuuluvad.

Samal talvel leiutasin olemasolevast materjalist ka koti. Kõik on 100% jäägid. Koti välinepind, rihmad ja sang on tehtud mööbliriide näidistest, mis tutvuse kaudu aastaid tagasi koju jõudsid. Punane puuvilla riie pärineb kodusest tekstiilikapist. Luku sain õe käest, kes eemaldas selle vanalt jopelt, mis maha kandmisele läks. Voodriks pesin seisma jäänud villa, mille õde oma sõbrannalt kunagi sai, aga on mõne aasta seisnud. Plaanin koti ära vahatada (mul on pehmet rapsivaha), et siis lisada õhu- ja veekindlust. Sest tegemist on parkimata nahaga, mis endiselt mängib niiskusega. Nii on trumm parimal moel kaitstud ja hoiustatud võimalikult stabiilses keskkonnas.

Mu jaoks pole päris ideaalne, et materjal väljast on naftariidest, aga sel korral kuna ka trummil on natuke naftat õhkkummi näol (pingutussüsteem, mille abil saab pilli vajadusel ka häälestada) ja kogu kraam on olemasolev, siis lepin sellega. Pikemas perspektiivis aga on soov naftatooteid oma projektide vältida, et ei tekiks prügi majapidamises. Sest oma elu lõpus see koti pealispind muutub prügiks, kui ülejäänud materjali saab veel kasutada, siis seda mitte, arvestades ka seda tekstiili kvaliteeti ei juhtu see just väga kauges tulevikus. Aga võib juhtuda, et teen ühel hetkel veel ühe trummi, aga siis juba täiesti nafta vaba.