Kui kirjutasin viimase postituse palverännaku reisist, olles ise juba mitmendat nädalat Marokos, ei teadnud, et tegelikkuses jääb peaaegu pool aastat selle ja järgneva postituse vahele. Me võime teha parima plaani oma peas, aga siis elu juhtub, pöörates kõik peapeale…

Mingil hetkel polnud tahtmist jagada, vaid ise oma kogemustega olla, eriti pärast u 45. päevast reisikirjeldust. Ma proovisin saada lahti oma facebooki kontost, ainult selleks, et lõpuks veenduda, et tänapäeva maailmas oleme nii sõltuvad sellisest lihtsast asjast, et sellega kaasneb nii palju lisa tööd ja ka segadust, et jätsin selle lõpuks tegemata. Seda on vaja ainuüksi selleks, et hoida metanoia fb kontot. Kõik on seotud. Küll aga tegin tegevuslogis täieliku puhastuse jättes alles sisuliselt tühja konto. Täitsa masendav kui palju informatisooni fb/internet salvestab. Kõik meeldimised, kommentaarid, tegevus gruppides, üritustel, vaadatud videod jne jne jne registreeritakse kellaajaliselt. Enamus sellest on midagi, mis tuleb ära kustutada ühe kaupa ja mingeid asju ei saanudki kustutada ja nii mõndagi tuli mitmest kohast kustutada. Kuigi fb on mul olnud 2009. aastast ja ma pole olnud üleliia aktiivne, siis see on võtnud tunde ja pole siiani päriselt lõpetatud. Samuti on puhastus lõpule viimata metanoia lehel. Küll aga lõi see pildi selgeks ja pani mõtlema iga jälje üle, mis me internetis jätame ja kas seda ka päriselt on vaja ning neid jälgi kustutama. Suurim probleem minu jaoks on see, et info salvestatakse, mitte pilves nagu meile üritatakse kuvada, vaid reaalselt on selleks info salvestamiseks kuskil maailmas arvuteid täis toad, mis töötavad koguaeg ja kasutavad rohkelt elektrit ja muid ressursse, millest on tehtud arvutid ise ja ka toad, mis neid hoiustavad. Kes on varasemaid postitusi lugenud, siis teab, et välismaailmaga olen viimasel ajal puid ja maid jaganud, see oli lihtsalt sujuv jätk enda energia tagasi tõmmata ja koondada. Osakest mind pole vaja rohkem kui 10 aasta tagusesse vestlusesse sellest, kas ma Tartust peolt ka päriselt koju jõudsin jne „sisukatesse“ ja avalikesse vestlustesse. Nendesse piltidesse, sõnadesse.. ma tahan olla siin ja praegu, mul pole seda vaja… Ja siis mingi hetk läks kiireks ning aja võtsid ära muud tegemised… mitte et midagi kirjutada poleks, on ja liigagi palju, aga igaks asjaks on oma aeg…

Põhjuse täna kirjutada andis tegevus, mis võttis mult viimase 6 kuu jooksul palju aega, aga on nüüdseks selles staadiumis, kus see avalikustada ja liikuda edasi saades elult, väljast poolt tagasisidet ja arenedes nii edasi üheskoos. Sest ideid arendamiseks on veel kõvasti, aga sooviks saada vaikselt kogemust ja natuke infot levitada. Kas ja kuhu ja kui kaua ma sellega tegelen, samuti ei tea, see oleneb sellest millist kogemust mul vaja saada on ja kuhu elu mind viib. Aga täna on nii, et saan teile tutvustada 99% plasti- ja jäätmevaba e-poodi (ostlemisnurk). Sest selge on see, et inimkond ei saa kauem mõtlematult elu hävitamist endale lubada, see on minu panus teatud teemad üles tõstatada jagades informatsiooni, tõsta inimeste teadlikkust ning läbi selle kujundada uusi harjumusi. E-pood on otsast lõpuni mu enda looming, küll aga on õnneks tehnilised lahendused paljuski moodulitena valmis ja saab selle kokku panna nagu puzzle lähtuvalt sellest, millised on vajadused. Need oskused on mulle kinkinud varasemad ja kohati väga valusad kogemused, millele saab nüüd tänutundega tagasi vaadata. Iga asi mida me katsetame, kogeme on äärmiselt oluline isegi siis, kui elu juhtub ja see ei lähe plaanipäraselt, kui see pole tavamaailma mõistes „edulugu“. Selle ja elu tervikuna sügavaimal tasandil aktsepteerimine on olnud mu viimane õppetund ja minu jaoks pigem raske. Varasemalt kui midagi plaanipäraselt ei läinud ja seda viimastel aastatel on juhtunud pigem sagedasti, siis ma mitte ei süüdista teisi, vaid pöördun tugevalt enda vastu, kisun ennast lõhki ja trambin mutta. Ja sealt üles tõusta, üksinda, korduvalt, on väga raske. Isegi kui mõistusega teadsin, et nii ei tohiks, siis tegin seda ikka kuniks said leitud ja lahendatud põhjused, mis sellise mõtte ja käitumismustri esile kutsusid. See on ka üks ja väga suur põhjus, miks e-poe loomist seniks varjus olen hoidnud, sest ma ei teadnud, kas üldse ja kui kaugele ma sellega lähen ja seda välist survet ma ei soovinud endale lisaks võtta, piisas sisemisestki. Elu on viimase aastaga suunanud mind sügava usalduseni, elu protsesside aktsepteerimiseni, aga ka enda usaldamiseni ja sisemise toetuse leidmiseni. Ma ei tea, mis saab siit sellest hetkest edasi, aga tean, et see saab olema minu jaoks parim…