Ära kohanda ennast eluga, vaid vali muutuda ja voolata koos sellega. Sest hetkest, kui me hakkame kohanduma, astume eemale oma päris olemusest. Me hakkame käituma üht või teist viisi, et kellelgi teisel oleks parem, et me ei eristuks normaalsusest/ühiskonnast/sõpradest, et me jätkuvalt saaks edasi töötada senises töökohas, jätkata samas suhtes jne. Neid olukord on palju. Vahel kohandume vähem, vahel rohkem. Märkamata, et iga korraga kui me kohandume, loome uue maski, uue kujutelma iseendast, mis sobitub vajalikku keskkonda, sõpruskonda või ühiskonda. Aga mina kutsun teid lähemale oma olemusele, kutsun muutusi ellu viima. Iga muutus saab alguse aga meist endist. Me valime muutuda, me otsustame muutuda, me võtame muutused avasüli vastu. Kui me muudame oma senist elukorraldust, viies selle iga sammuga enda tõelisele olemusele lähemale, siis tekib lõpuks kooskõla ja tasakaal meie olemuse ja elatava elu vahel. Nii saab olemuse energia üheks elu energiaga ning luuakse elu, mis on voolav, külluslik, armastust täis, toetatud. See on tõeline ja kuulikindel tunne. Me oleme terviklik, ei ole enam kahestumist, maske ega ebatõelist. On vaid energia. Üks ja ainus energia ja meie, kes me võngume sellega koos seesmiselt ja väliselt igal eluhetkel.

Meile tundub, et on lihtsam kohanduda, ratsionaalsus suunab sinna poole. Palju keerulisem on usaldada tundmatut ja luua midagi uut, vanast mustrist erinevat. Ajule paistavad muutused, kui midagi halba, ebastabiilset. Kohanemisega oleme harjunud, aga muutumisega mitte. Aga muutumine ja edasi liikumine läheb väga lihtsaks kui me oleme see, kes me oleme ja väljendame seda iga sõna, teo ja tundega. Ja see muutus ei tähenda, iseenda olemuse muutmist, vaid eesmärgiks on läbi muutuste jõuda iseenda tõelise olemuseni ja viia oma eluvastavusse sellega.

Huvitunud saavad muutustega alustada tehes väikseid samme, aga ma seejuures soovitan teha täissamme. Väiksemate sammude eelis on see, et alguses on lihtsam nendega toime tulla. Täissamm, aga tähendab seda, et oluline on teha ühe jalaga samm edasi sisemises maailmas ja teise jalaga astuda samm edasi välises maailmas või vastu pidi, aga siiski astuda mõlema jalaga. Ma leian, et muutus sisemaailmas, millele järgneb muutus välismaailmas on efektiivsem. Välist muutes me kompame pimeduses kauem. Proovides ühte ja teist, aga kui me seesmiselt jõuame sinna, et mis see järgmine muutus peab olemas, siis lõppeb kompamine. Tekib teadlikkus. Kõige ebameeldivam variant aga on astuda edasi vaid ühe jalaga, jättes teise maha vanasse mustrisse, hoides kõvasti kinni kõigest, mil aeg lahkuda. Sest elu tõmbab meid edasi, tehtud poolik samm tõmbab meid edasi. Aga kui üks jalg on kinni vanas, siis on ilmselge, et kehas kui tervikus tekib tohutu surve, just kui hoiaks oma kehaga kärestikku voolamast. See elu poolt tekitatud surve aina kasvab ajas ning lõpuks aitab meid edasi liikuda. See aitab märgata, et midagi on valesti, aitab viia piirini, kust üle astuda enam ei saa ning tehakse valik elu muuta ning nii saab poolikust sammust täissamm. Ehk siis ebameeldiv olukord kestab seni, kui oleme ka teise jalaga sammu edasi liikunud. See on meie valik, kaua seda ebameeldivust kannatame ja vanast lahti laseme ja täissammu edasi astume. Teadlikkus aitab muutuste protsessi kiirendada. (Sarnasel teemal on ka antud postituse alumine pool.)

Ja millest me siis nii kümne küünega kinni hoiame ja millest loobuda ei suuda. Valdavalt on selleks tuleviku või mineviku illusioon selle kohta, mis tegelikult on. Näiteks oleme suhtes, kus ei tunne ennast väärtustatuna, aga ei suuda otsustada võtta ette samm lahku minna. Sest aju genereerib mitmeid vabandusi, et mitte lahti lasta ja muutuda. Seega leiame, et asi polegi ikka nii hull, kui vahel tundub või küll asjad lähevad paremaks või et tegelikult meil on ju ikka olnud neid ilusaid aegu ka. Ja see ebameeldivus kestab ja läheb hullemaks, sest elu tahab muutust, tahab pakkuda sulle suhet, kus sind väärtustatakse. Hetkel kui saame aru teadlikkuse abil, et suhe ei toimi, ma olen õnnetu. Isegi kui muutus ühel hetkel toimuks, on küsimus kas me oleme valmis ootama midagi, mis kunagi ei pruugi juhtuda ja teadmata, kuhu suunas see muutus toimub. Pärast otsust lahkuda on võimalus muutuseks ja edasi liikumiseks, aga selleks, et vana muster ei korduks ja sa saaks inimese, kes sind suhtes väärtustada oskab, tuleb vana muster murda, sellega kaasnevad õppetunnid ära õppida, lahti lasta ja puhastada. Selliselt on võimalik illusioon ning muster murda ja täissammul edasi liikuda.

Mida rohkem me tegeleme iseenda tundma õppimisega, seda lihtsam on luua olemusega vastavuses olevat elu ja eluenergiaga kaasa voolata. Mida rohkem oleme teadlikud elu sõnumitest, seda lihtsam on seda infot kasutades valikuid teha. Tean, et on lihtne öelda, et kuula ja vaata ja muutu jne, aga tegelikkuses võib see olla paras pähkel. Ja see sageli tundub keeruline just seetõttu, et meil on raske näha muuta vajavat/oma olemust, sest seal on kihid ning kohandumisel tekkinud maskid ees, mis vajavad teadlikuks saamist ja lahendamist. Alles peale nende kihtide eemaldamist tekib võimekus näha kõrvaltvaatajana/neutraalselt ning valida teistsugune käitumismuster.

Mina hakkasin läbi alateadvuse neid kihte eemaldama koos õpetajate ja erinevate praktika abil. Millest kujunesid välja, suuresti elu juhtimisel, mu omad meetodid, teooriad ja praktikad, mida ühel hetkel olen valmis jagama ka kõikide soovijatega. Kus ühe või 6 sammu kaupa või hoopis hüppe (5päevane laager) abil neid kihte eemaldada. Sest alguses on vaja lisaks teooriale kõvasti praktikat. Ja hetkest kui teadmisest on saanud teadmus (ehk läbi tunnetatud teadmine), saame iseseisvalt tunnetuse abil oma elu luua. Mina olen suure osa oma elust kohandunud kõikide teistega, mul on olnud stress, depressioon, ärevus- ja toitumishäired, spordi ja adrenaliinisõltuvus. Need teooriad ei saa isikliku kogemuseta tekkida. Ja kogu oma isikliku kogemuse ja sel läbi tunnetuse põhineva arusaamise panen jooksvalt kirja siin blogis. Sest leian, et just need reaalsel elul põhinevad seosed aitavad elu parimal võimalikul viisil mõista.

Nii on, et iga kord kui keegi ütleb sõprusringkonnas, et ta viib elus sisse muutuse, ma plaksutan käsi. See näitab arengut, vastu astumist oma hirmudele, aitab lähemale oma olemusele. Isegi siis kui teadlikkus puudub, on see igal juhul samm edasi. Üks mõttetera, mis tuli välja 2021. aasta alguses just sarnasest olukorrast ja mida siinkohal teiega jagan. Ühisel koosviibimisel sõbranna elukaaslane teatas otsuse töökohta vahetada ja vestlusest tuli välja kerge ebakõla, kui ma teatasin, et oi kui tore. Näha oli hirm, et äkki pole antud otsus õige, hirm valikuga eksida ja soov, et keegi väljast ütleks ja üle kinnitataks, et nii tasub teha. Läks mõni päev aega ja nii sündis mõttetera, et elus pole tagasikäiku (there is no back gear in life), et julgustada inimesi muutusi oma elus sisse viima. Iga samm, isegi kui see on poolik, on samm edasi.