Minu kogemused, mõtted, rännakute kirjeldused aasta 2021 šamaanipäevadest…

Oma teadliku elu alguses sain aru, et ma valin inimesi, tegevusi, kogemusi oma ellu selle järgi, mis kõnetab, puudutab või tõmbab mind enda poole. Ühel hetkel sain ka selgelt aru, et tõmbab nende poole, sest just sealt on võimalus leida järgmine puzzle tükk, läbida õppetund, tervendada hingehaavu.

Kui ma nägin aastal 2020 ühe sõbra poolt facebookis jagatud pilti ise tehtud trummist, siis kommenteerisin, et mina soovin seda ka. Läks vaid mõni päev mööda, kui selgus, et juba mõne nädala pärast on võimalus trummi tegema minna. Ja kõik klappis – ajaliselt, tunde tasandil. Elu andis väga selgelt rohelise tule. See oli suurepärane kogemus Tõnu Talimaa käe all, Arhailiste traditsioonide keskuses, väga ägedate inimeste ja perenaise Terje maitsvate ja väekate söökidega.

Ma tundsin pärast seda kogemust, et see teekond antud koha ja inimestega läheb mingil tasemel edasi. Umbes kuu aja pärast toimusid šamaanipäevad ja ka sinna tundin, et roheline tuli on olemas. Enne kui jõudsin hakata otsima kaaslast, siis sõbranna juba kirjutas, et vaata kui tore üritus, kas lähme. Ja saigi käidud! Sel hetkel otsisin oma kohta siin maailmas ja ma jõudsin ka vastuseni. Ma elan kapsaussi maal, olen ´piir´itaja (aga sellest mõnel teisel korral), mis ühelt poolt andis vastuse mu küsimusele, aga vallandas uue mõistatuse. Mõistatuse, millest andis ja annab nüüdki aru saada, mida kahe maailma vahel olemine päriselt tähendab. Aga ka siis teadsin, et hoolimata teatavatele ürituse korralduslikele ja energiate hoidmise, loomise puudustele, mida ma paratamatult oma taustale ürituskorralduses ja tajudele tähele panen, on midagi ikka, mis sinna poole tõmbab. Ja nii saigi aastal 2021 ka mindud. Kõik klappis!

Igal aastal algab üritus tseremooniaga, mille käigus luuakse ja õnnistatakse ruum, kuhu kõik osalejad ka sisse astuvad. Sellele järgneb avakontsert. Sel aastal esines Denis Vinogradov oma helirännakuga ehk kontserdiga, mida tavapäraselt kuulatakse lamades, silmad kinni, lastes endal kogeda kõike, mida sel hetkel kogeda vaja on. Minul hakkab rännates silme ees jooksma film. Sel korral oli mul keeruline muutunud teadvusseisundisse saada (muuta oma ajulaine sagedust ja seeläbi siseneda ala- või üliteadvusesse ehk minna rännakule). Võrreldes eelmise aastaga oli kontsert helindatud väga halvasti. Seal kohas, kus me lamasime, kostis vaid tausta heli, aga polnud kuulda reaalselt neid pille, mida Denis sel ajahetkel mängis ja ta mängib väga hästi suurt hulka maailmas tuntud väepille. Nii et rännak oli väga pikalt hüplik, häiriv, aga vahel on just seda vaja. See hetk oli käes, kui ühel hetkel nägin ma pilti, kus mina ja mu eelnevate elude naiskehastused seisid vastakuti meestega nende eludes, kes on neile ühel või teisel moel liiga teinud ja sellega oma haava jätnud või varasemat haava süvendanud. See pilt ja koht, kuhu ma jõudsin võimaldas mul ära puhastada sellega kaasneva taaga, koguda kokku energia ja hingeosad, ravida terveks tehtud haavad ja ühtlasi oma naispoole. Täiesti ootamatu, aga ma olen ülitänulik ja õnnelik, et ma jõudsin sellisesse kohta. Näen nüüd, et selle õrnuse ja armastuse valimine, mis lisandus väga ootamatult varasema postituse ajal toetuse, kuulamise ja usalduse järgi, oli midagi, mis tegi need protsessid võimalikuks.

Järgmisel kahel päeval toimuvad töötoad. Minu valik, juba enne kohale jõudmist, oli tutvuda erinevate kividest ehitiste ja nendega seonduvate praktikatega. Tundus hästi huvitav, kõnetas mind. Ja kuna mul on uue kodu juures nii kive kui ka ruumi, siis nägin potentsiaali tulevikus midagi õpitust kasutada. Laupäeval keskendusin maagilisele ringile. Hästi lühidalt kokku võttes saab maagilist ringi kasutada näiteks siis, kui on mingi idee ja on soov teada saada rohkem informatsiooni selle teostumise, võimalike takistuste ja nende lahenduste kohta. Ringis on välja toodud neli suunda/ilmakaart (idee faas, materiaalse teostuse faas, tahte faas, õppimise faas).

Ma tegin praktikaid peamiselt oma maja ideega. Algselt kõndisime ringi keskpunktist ühte ja teise suunda tajudes, kuidas liikumine on, mis info meieni jõuab. See materiaalne faas võttis jalad nõrgaks, surus vastu maad. Ülejäänud oli väga lihtne ja selge, kerge, voolav. Õppimise suunal püüdis pilku suurem kivi nö valvur ja ma nägin südant valguse, varjude ja kivi kuju abil (hiljem sõbrannale näidates oli tema reaktsioon ka, et oh ongi süda :)). Meeldetuletusega, et seal on peidus kõik vastused.

Viimaks sai käia ringi alustades idee faasist, sealt toestuse, edasi tahte ja siis õppimise faasi. Et kuidas sinu idee maailmas teostub ehk idee teekond. Minu teekond algas hästi, idee on paigas, aga suurimat probleemi tekitas esimene samm materiaalses maailmas. Ma astusin lävepakust üle, aga siis astusin kiirelt tagasi. Kõhklused ja kahtlused, aga kui viimaks sealt üle astusin ehk see esimene samm tehtud sai, siis läks juba kõik hästi sujuvalt. Ja see on vägagi tõene sellega, mis on toimunud ja mida ma usun, et ka toimib edaspidi. Et kui see esimene samm materiaalses maailmas tehtud saab (ehk vundament saab valatud), siis kõik sujub iseenesest. Hetkeseis on selline, et olen oma maja projekti valmis saanud, millest tuleb nüüd vormistada ametlik projekt koos ehitisteatisega. Viimanegi on peaaegu esitamisvalmis. Hoolimata loodetust aeglasemast liikumisest, tean et olen oma kodule lähemal kui kunagi varem ning iga hetk viivitust on olnud siin põhjusega. Jätkan tähelepanu hoidmist, planeerin protsessi, õpin kannatlikkust ja ootan esimeseks sammuks materiaalses maailmas rohelist tuld.

Aga tagasi šamaanipäevade juurde… Õppisime veel erinevaid maagilise ringi tehnikaid, et mida teha, kui on mingi suunaga probleem ja neid energiaid seal ringis olles liigutama ja selle abil muutusi elutees sisse viima. Iseenesest on see maagiline ring päris huvitav, aga kohati mulle tundub, et on natuke liiga keeruline ühe hea ja praktilise töövahendi kohta. Mulle meeldivad lihtsad praktikad.

Siis jõudis kätte aeg väikseks tseremooniaks tule ümber, mis lõppes soovipuu rituaaliga. Mille käigus seotakse värviline lint sooviga püha puu otsa. Sealt edasi liikusime tuleriita laduma, et valmistuda sütel kõnniks. Eelmine aasta läks nii, et seda riida ladumise osa ei näinud, aga seekod võtsime sellest osa. Juba ladumise hetkel jõudis minuni info, et mäletad ,Kadri, sa ju lubasid olla enda vastu õrn. Sütel kõnd ei pruugi olla parim võimalik viis enda vastu õrnuse näitamiseks. Lisaks oli mul olemas eelmise aasta kogemus. Mu jalad jäid terveks, küll aga tundsin, et kuskil jala sees oli just kui põletus. Ma arvan, et see on midagi, mida tasub teha, kui tõesti tunned, et nüüd on see hetk. Puude põlemise ajal otsustasin, et küll elu annab mulle vastuse, otsusega pole vaja kiirustada. Samal meelel oli ka sõbranna ja nii andsime uue võimaluse maagilisele ringile kuniks puud sõestuvad.. Mõtlesime proovida, kas tekib selle ehitisega side või mitte. Saadud kogemus viis tagasi telki, kus sai sõbranna mõtete lahti harutamisel toeks olla. Maagiline ring jäi ikka ja endiselt huvitavaks, aga minu jaoks head sidet ei tekkinud. Teatud hetkedel võib-olla, aga ma näen nii palju efektiivsemaid viise antud info ammutamiseks ja lahendusteks. Kui selle kõigega olime lõpetanud, mõtlesime minna vaatama sütelkõndi ja seda, kas tekib tunne kõndima ka minna, aga jõudsime kohale lõpusõnadeks. Elu oli oma vastuse andnud 🙂

Nii saabuski viimane päev. Ma võtsin sel aastal enda peale hommikujooga. Kui ma ühtlasi nagunii kohale lähen, siis miks mitte. Esimesel hommikul oli lihtsam praktika, et oleks kõigile osalejatele jõukohane. Teisel korral natuke keerulisem kava. Küll aga lisades harjutustele lihtsamaid ja keerulisemaid poose, vastavalt osalejate füüsilisele võimekusele. See oli väga heaks ja mõnusaks kogemuseks. Aga üks moment, mille siit soovin välja tuua. Tegime teisel päeval seistes tasakaalu harjutusi ja ühe poosiga paremal jalal seistes võisin rääkida osalejatega, ringi vaadata – väga stabiiline, polnud mingit probleemi. Vasaku jalaga, aga oli raskusi selle hetkeni, kui võtsin kindla punkti ja keskendusin väga hästi. Parem kehapool on seotud meesenergiaga ja vasak kehapool naisenergiaga. See tõi välja esimese päeva õhtul alanud protsessid ja vajaduse naispoolt veelgi toetada, tervendada.

Pühapäeva esimese töötoa veetsin labürindis. Mis on natuke teistsugune kivist ehitis kui maagiline ring. Ühest kohast lähed sisse. Tee kivide vahel viib sinka-vonka ringi keskele. Keskmest liigutakse hiljem sama teed tagasi välja. Vahepeal ollakse keskme suunas parema õlaga, siis jälle vasakuga ja siis jälle paremaga jne, kordade arv oleneb ringi suurusest. Esimeseks teemaks oli täiesti „juhuslikult“ töö nais- ja meesenergiaga. Iga üks sai ise oma taotlusega. Mina tajusin oma kehas mees- ja naissenergia hetkeseisu. Kui parem pool on keskme suunas, siis tajud meesenergiat ja kui vasak pool, siis naisenergiat. Aga siinkohal võivad olla erinevad teemad ja seega erinevad poolsused. Meesenergia kandis väga hästi, voolav, kiire. Iga pöördega naisenergia tajumisel jäi tempo alla ja tajusin ebakindlust ja allasurutust. Ja nii iga kord kuniks jõudsin keskmesse. Keskmes on koht, kus saab küsida vastust universumilt, et mida olukorra parendamiseks on vaja teha ning oodata vastust. Minu vastus, millel põhines kohapeal tehtud otsus, oli, et ma luban endal olla vajadusel üdini õrn, nõrk ja küsida abi. Keskmest tagasi jalutades tajud, kas midagi muutus energiates. On võimalus teha veel lisa kokkuleppeid, võtta vastu otsuseid. Minul lisaotsuseid vaja teha polnud, energiad olid tagasi tulles tasakaalus. Ja nii jõudsin välja. Hästi hea lihtne praktika, väga palju erineviad variante kasutamiseks. Mulle väga meeldis.

Korra tegin labürinti läbi kaitse tajumisega enda ümber, sest mõned situatsioonid varasema kuu jooksul tekitasid mus teatavat kahtlust. Seda sai esimesel päeval autoga sõites sõbrannale mainida. Ja täiesti ootamatult, täiesti „juhuslikult“ muude teemade seas mainis juhendaja, et kaitset on võimalik ka kontrollida ja tugevndada selle meetodi abil. Muidugi oli vaja just seda proovida. Seekord läbisime labürinti trummiga, rännates. Sisse liikudes tunnetad hetkeseisu, keskel vastus ja otsus ning tagasi tulles teed parandused. Ma ei tea veel, mida see tähendab, aga mu ida suund oli suurte aukudega. Neid sai tagasi teel korralikult kinni „nõeluda“ ja kaitse märke peale tehtud jne. Sellega see töötuba minu jaoks lõppes.

Üks huvitav moment veel. Mul on rohkem kui kahtlus, et mu tuleviku naaber osales selles ja ka järgnevas töötoas. Sõna taksikoer kodus ja veel mõned infokillud tekitasid kahtluse. Lisaks see, kui ta piisavas nägemisulatuses oli, vastas ka välimus antud isikule. Aga mu nägemine prillideta on küllalt halb (teavad need, kes mulle tere tulid ütlema ja ma neid ära ei tundnud, sest nad olin kaugemal kui meeter), nii pole ma selles faktis 100% kindel ja jäi end tutvustamata. Ma pole teda mõned aastad näinud. Aga on väga huvitav, et juba enne on hakanud teed ristuma. Ma loodan, et mul on võimalus talt klaveritunde võtta, sest tegemist on pianistiga, kes annab ka eratunde. Klaverilgi on nüüd majaplaanis koht olemas. See ei mahtunud pikalt elutuppa ära, aga mingil hetkel avastasin, et koht klaverile on läbi muutuste sinna tekkinud. Täiesti salaja, iseenesest, täiesti „juhuslikult“.

Kui eelnevates töötubades osalemises olin kindel juba enne saabumist, siis viimane töötuba oli lõpuni lahtine. Mõtlesin minna rännakule Kotkasulega (Eevald Piirisild), aga teemaks oli ema-isa suguvõsa liinide puhastus, mida ma olen teatud kujul teinud ja kuidagi ei tekkinud seda ära tundmist, et oman soovi osaleda. Hommikulgi sõbrannaga valikutest rääkides vastasin vaid, et küll elu annab vastuse ;). Pärst labürinti tuli ta hommikusest liinide puhastusrännakust ja ütles, et teise rännaku teema on muutunud ja Eevald teeb järgmisena hoopis huntidega jooksmist. Pead läbis mõte, et see on huvitav, aga eelmine aasta sai antud rännakul osaletud. Võtsin hetke. Jalutasin kohale teise võimalikku töötuppa, aga mõne hetkega sain aru, et siia ma ei jää ja ma lähen siiski huntidega jooksma. Pole ammu kellegi teise, kui enda rännakul käinud. Pealegi elu oli oma vastuse andnud, valisin seda usaldada. Rännakuteema muutus oligi oodatud vastus. Läksin taotlusega, et tuleb see, mis tulema peab.. ja tuli palju.. sain väga hea koha tipis sees, mida olingi just jalutades soovinud..

Nagu varem mainitud, siis mul hakkab muutunud teadvuseseisundis film jooksma. Ja ma suudan oma asju ajada, kui selleks on vajadus, isegi kui see läheb juhendamisest mööda. Nii, et ma rändasin terve see umbes 1,5 tundi ja jõudsin ära teha väga palju. See on vast esimene kord, kui nii pikalt ja erinevate teemadega tegeleda suutsin, mis on hea edasi minek ja näitab ka kui hea ruumi looja ja hoidja Eevald on. Aga selline on mu rännaku lühikirjeldus põhinedes mälestusel, mis pärineb mu märkmiku sissekandest. Seal maailmas toimuv on kiirelt ununev…

Ma hakkasin hundina jooksma, mul oli mees ja kaks last, hästi toetav perekond. See pilt muutus kiirelt hundinahkades tantsivaks naisterahvaks, hõimu tants, kuskil troopilises rannaklubis. Kui ma lõpetasin tantsu, siis ma läksin võrkkiigele päikeseloojanut vaatama ja minuga ühines minu mees. Ühel hetkel ka kaks last, poiss ja tüdruk. Hästi harmooniline ja toetav perekond, õrnust, armastust ja õnne. Ma olin nii läbinisti õnnelik, et mul olid füüsiliselt õnnepisarad silmis, nii tänulik. Ühel hetkel tõid pisarad kurku valu, kurgust ilmus välja kaks palli. Ühe ,punase, viskasin tulle ja teise ,sinise, panin tagasi kurku, kurgušakra kohale, lasin trummi impulssi läbi šakra, puhastusin.

Siis algas tegelik huntidega jooksmine. Ma olin juba natuke ees oma rännakuga, aga jõudsin tagasi hundi kehasse. Jooksin, ma tundsin terve kehaga, kuidas ma jooksen, kuidas kõik jäsemed liiguvad, selge siht ja enesekindlus. Kui eelmise aasta rännakus olin karjajuht, aga mees, kes oma naisele ja lastele hirve murdis ja selle tükkideks rebis jne. Siis seekord olin jällegi juhtloom, aga avastasin, et ma olen naishunt. Mis tekitas peas suure errori, sest on ju alfaisane, aga mitte alfaemane karja ees. Ühel hetkel selle looma seest tekkis sinine ja roosa energia sammas, mis hakkasid omavahel põimuma ja ühinema. Minu sees olevad mees- ja naisenergia ühinesid (Nüüd kui naispool eelnevate protsesside abil oli tervenenud ja poolsused võrdsed, oli see võimalik). Kui see protsess oli lõpuni jõudnud, siis olin tagasi naishundi rollis. Esiteks juhtisin oma karja saagi jahile ja järgmisel hetkel ravisin haavatuid, vigastusi lakkudes. See andis mulle kindla sõnumi, et on võimalik minu sees olev tugev maskuliinne juht õrnema, feminiinse poolega kokku sobitada. Üks pool ei pea teist domineerima, vaid need saavad toimida tasakaalus nagu yin ja yang. See on juhtimine läbi armastuse ja hoolimise, nähes mõlemat osapoolt, aga samal ajal kindel, selge sihi ja tugevusega. Viimaks juhtisin oma karja kaljudega ümbritsetud randa. Ise sammudes üle vee teerajani, mis viis kaljunukile. Vaatasin oma karja, olin rahul, nad olid kaitstud. Teise pilgu viskasin loojuvale päiksele, tähtedele, kuule, teisele poole piiri. Ka seal oli kõik hästi, kõik oli tasakaalus.

Sellega tekkis tunne, et see lugu lõppes ära, aga kuna teised alles jooksid ja tekkis tunne, et midagi pean veel ära tegema. Küsisin, et kuhu mul on vaja minna ja mida veel teha. Jõudsin oma väelooma (loomana hirv, inimese kehas keskealine indiaani mees) ruumi ja ta tuli mulle inimese kehas vastu. Ma küsisin talt, et miks ma siin olen ja mida ma teha saan. Ta viis mind matkale, mis lõppes ühel lillelisel niidul. Ma hakkasin nutma, füüsiliselt ka, pisarad jooksid. Mul olid oma kahtlused, et lapsepõlve mälestustes olevad pildid lilleaasast ja kosest jne, olid teadvustamata rännakud. Mul olid mälus nii selged pildid kohtadest, kus ma pole kunagi reaalselt käinud. Nüüd aga olin ma ootamatult väelooma poolt sinna samale aasale toodud. Pisarad selle pärast, et sellest kohast lapsepõlves sai mu jaoks koht, kuhu sai minna oma valude, mure, üksilduse, toetuse puudumise, hirmu jne eest. Rännakus olles avastasin, et sinna imeilusasse lilleaasa olen vanast ajast salvestanud väga palju neid emotsioone. Need jõudsid sel hetkel mulle kohale. Ma puhastasin seda aasa, viskasin tulle kõike, mida seal enam polnud vaja, uhtusin puhta veega, trummi löökidega. Lihtsalt puhastasin.

Ühest suunast nägin tekkimas tumedat auku, mille energia abil uuesti sulgesin. Kas mõni kõrvalt tungis sisse või oli see seotud labürindis tajutud kaitse auguga. Ei tea, aga tugevdasin selle augu, lõin tervikliku ruumi tagasi. Ühel hetkel olin pikali maas lillede keskel ja mu keha hakkas täituma varvastest alates lilledega. Siniste, roosade ja valgete lilledega (mees, naine ja algallika, looja energia). Lill lille järel täitus mu kogu keha. Viimaks tulin selle lille kookoni seest välja haldja kehas, mul olid tiivad, mis vee survel sirgusid suureks ja tugevaks. Ma nautisin oma uut keha. Mängisin ringi kose juures. Hüppasin vette. Olin kose sees, kerge tuulehoog käis üle naha, õrnalt pritsis vett. Kohtusin oma loojat poisikese kujus (loomakehas elevant). Ta hüppas pommi kose otsast vette, pritsis kõik kohad täis, naersime, mängisime veega, lihtsalt nautisime.

Siis tõmbas tähelepanu paremale käele. Üks putukas oli seal. Sinna tekkis valu. (eelmine aasta olid ussikesed, kes kõndisid üle kaela ja üks näris mu füüsilisse kehha augu) See aasta teised putukad. Eelmine aasta mind häiris, et ma tulin füüsilise keha juurde ja tahtsin oma pead tagasi viia. See aasta ma olin selles kohas, kus ma aktsepteerisin, et oligi vaja tulla füüsilise keha juurde tagasi ja võtsin selle kogemuse vastu. Puhastasin oma valusat kätt. Käed on meie südame pikendus, selle kaudu teeme oma südamesoovid materiaalses maailmas teoks. Lasin sealt läbi trummi helisid, valgust, lihtsalt tegelesin selle energiasuluga. Ühel hetkel see vabanes, see jooksis sõrmede kaudu tühjaks, surises, pinge lagunes ja oligi aeg ärgata…

Lõppkontserdile seekord ei jäänud, küll aga lõputseremooniale, kus siis kõik osalejad astuvad esimesel päeval loodud ruumist välja. Edasi liikusin Pärnumaale, et veeta aega oma kallite kukimukitsatega ja oma õega ning siis nädalavahetusel jõudsin Kablisse sõpradega elu ja elamist tähistama.

Kui varasemalt tundsin, et pean sinna kohta tagasi minema, siis nüüd tean, et nende inimestega, selle üritusega, sellisel kujul on minu tee lõppenud. Usalduse, toetuse, kuulamise, armastuse ja õrnuse valimisega sai läbi midagi hoopis suuremat. Üks terve eluperiood sai otsa. Neid eelmise perioodi jääke olen veel puhastanud ja teataval määral puhastan edasigi, aga need kogemused, millel all rida teisi kogemusi, tegi selle kõik lõpuks suuremas pildis võimalikuks. Oluline on märkida, et antud perioodi lõpp tekitas minus äärmiselt huvitava olukorra. Alguses oli väga-väga hea tunne, jalad õhus lendamise tunne, mis asendus ühel hetkel hõljumisega, ilma ühegi suunata. See oli just kui motivatsiooni kriis. Sest kui kõik karikad on täis ja enam ükski asi ei tõmba ega kõneta, sest pole vaja uut puzzle tükki, siis mis saab edasi, kuidas edasi. Valikud ja elu loomine sellest hetkest on hoopis teistel kaalutlustel ja alustel ja sellest arusaamine võttis teatud aja ning nüüdki pole kõik veel päris selge. See on elu emotsioonide ja soovidega, aga ilma agendata. See on elu loodud armastusest. Kõik taandub vastustele, mis tulevad südamest. Tuleb õppida olla kannatlik ja tänulik. Kõik ei pea kohe ja korraga juhtuma. Igaks juhtumiseks on oma hetk ja viivitustel oma põhjus. Vahel on vaja ise kasvada, et vastu võtta, aga vahel on puudu lihtsalt mõni informatsioonikild, vahel puudu mõni inimene, kes on abiks ja toeks, just sel hetkel. Ei pea vägisi kangutama, võib valida kergusega voolata. Minu suund on saanud selgeks, aga mitte see, kuhu see tee välja viib. Ja see on see, mis teeb elu põnevaks 🙂